elu on ilus:)

Möödus järjekordne aasta mu sünnist ja seoses selle päevaga on hetkel nii palju häid mõtteid ja positiivseid emotsioone mu sees, et ei oskagi neid kohe kuidagi sõnastada:)
Esimene üllatus saabus hommikul kui kulleriga tööle toodi mulle lilli ...ilus suur valge ja roosaga kimp....ma olin nii hämmeldnud kohe ja meeldivalt liigutatud:) Kes see oli? Kes saatis salapärase kimbu? Kes see muu ikka oli kui minu ülikallis õde:)
Seejärel saabus kimp ülemuselt ja õnnesoovid kolleegidelt. ja teate ülemus pidas ühe vahva kõne ja ma olin järjekordselt liigutatud vaatamata sellele, et olen korralik tööinimene alles esimest nädalat
Veel lisas palju positiivset mu päeva paljud sõnumid, telefonikõned ja orkuti õnnesoovid. Nii vahva on tunda, et inimesed teavad ja ei pea paljuks õnnesoove jagada. Suured tänud kõigi õnnitluste eest.
Ja viimane selle päeva vahva sündmus oli õhtune pidu, mida ma ei planeerinud ja kutsutud said need, kes küsisid, et kas pidu ka saab. Ja kui nõudjaid oli nii palju, kuidas sa siis pidu ei tee. Ja jube vahva oli...nii palju nalja ja naeru ning meeldivaid inimesi. aitäh teile. varsti jälle:)

P.S Sisetunne on üks hea tunne, mille leidmisel tasub teda kuulata ja mõistusega mitte ignoreerida...vähemalt selline on mu hetke kogemus. Kuigi jah, kohati tahaks sisetunde mõitsusega mahasuruda...

Maag

Kui sa veel ei ole lugenud John Fowles "Maag", siis ma soovitan seda teha. Raamat on teistsugune; niivõrd mitmekihiline, et tõenöoliselt ei suuda ma sest lõpuni arusaada. Küll annab ta aga palju mõtlemisainet ja võimalust süübida mitmekihilisse teosesse ja mõtiskleda inimelu, selle olemuse ja oma elu mõjutusvõime üle.
Raamatut lugedes hakkasingi mõtlema saatuse üle. Mina usun, et see on olemas, kuid samas jälle kuivõrd palju teda on olemas. Ühesküljest oleks ju jube lihtne ise mitte midagi teha ja mõelda, et küll saatus hoolitseb asja eest ja kõik läheb nii nagu peab. Teisestküljest, kas pole nii et kui ise ennast ei aita, siis ei aita ka keegi teine. Kas ei või olla nii, et kui inimene ise näeb vaeva, siis tuleb saatus ka vastu ja juhatab asjad nii nagu vaja ja nii nagu parem on? Või ongi saatus kõik see, mis meiega juhtub. Kogu kupatus. Kõik halb ja hea, kõik korda-ja möödaminekud, mis meiega juhtuvad?
Ütleme, et kui saatus on olemas, siis kes selle määrab ja paika paneb, kes otsustab kuidas saatus peaks olema? Kas inimesel on antud võimalus uurida maailmapealset elu või me oleme lihtsalt tulnukate katseklaasi olendid, keda nad vaatlevad ja kui me iseendiga hakkama ei saa, siis saadavad mõne leiutise abistamaks elu maal? Kas nemad liigutavad ettureid ja määravad kuidas kellegi teekond maapinnal kujuneb? Või on see kõik siiski meie endi otsustada ja mõjutada? Kust tuleb see sisetunne, kõhutunne, mis justkui suunab õigele teele? Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi loogilist vastust.
Siiski ma usun sellesse ebamäärasusse ja ma usun, et saatus on olemas ja et iga asi, mis juhtub on millekski hea või kasulik. Võibolla tõesti on see naiivne uskumus selleks et lihtsustada elu, kuid kui see ka nii on, siis miks ei või teha elu lihtsamaks. Miks peab kõike nii jube tõsiselt ja raskelt võtma - ei pea ju. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis igal inimesel on ju oma usk, igaüks usub millessegi.... Kes usub Jumalasse ja piiblisse, kes allahhit, kes Toorat....kes puud ja rohuliblet. ja kas kõigil neil uskumustel ei ole mitte üks ühine lõpp eesmärk???