Kuhu on Sul kiire?

Elu on üks tee:.....kiirtee, maantee, külavahetee, asfaltee, kruusatee, kõvakattega tee, sirgtee, kurviline tee, käänuline tee.... Milline tee valida, millise tempoga liikuda? Valik on Sinu, valik on minu. Tõenäoliselt kohtume elujooksul iga liigiga neist. Tuleb teha valik, millisel neist liikuda ja olla piisavalt tark, et tabada ära, millal peaks teed vahetama ja suunda, kiirust ning teekatet muutma...
Siiani on tundunud mulle, et mu elu on kiirtee-muudkui tõttan, ilma, et võtaks aega, et nuusutada lilli enda kõrval. On tundunud, et on kiire-väga kiire. Kuid selle tõttamise juures tuleb vahepeal peatuda ja küsida endalt: kuhu ma tõttan? Kuhu on kiire? Kiirelt tõtates jõuab ainult finišisse kiiremini, kuid kas finiš on see, kuhu jõuda tahan??? Kindlasti mitte. Elu peaks seisnema pigem teekonna nautimises kui finišisse jõudmises. Elu ei ole sprint vaid maraton, eesmärgiks ei ole lõpp, vaid selle kulg. Kuidas nautida kulgu-seda peab õppima... Vahest on tunne, et tahaks proovida kahte teed korraga, kuid see ei ole võimalik. Tuleb valida üks ja kui see ei sobi, siis valida uus, kuid see aeg, mis on esimese tee jaoks kulutatud, seda ei saa tagasi... Nii tulebki olla tark ja kaalutlev oma teekonna valikul, sest et see on lühike, liiga lühike, paratamatult kõike ei jõua, jõuab ainult osa. Nii ei tohigi ühtegi päeva ega hetke raisata ja mõelda, et teen seda homme, ülehomme või uuel aastal. Teen seda siis kui see teine faktor on parem, teen seda siis kui...? Tõsiasi on see, et homme ei ole asjad paremad ja homme ei pruugi olla olemas Sind. On tänane tee ja tänased valikud, hinnakem ning nautikem seda.

Talveõhtu hämarus

Olen pannud tähele, et aastavahetuse eel, valguse kadudes, talve ja külma lähenedes, jõulude saabudes on inimesed jälle bloginduses oma pead tõstmas ning ühiskonnale sõnumeid edastamas. Huvitav tendents. Kas suvi ja valgusküllane aeg on liialt positiivne ja ilus, et raisata seda kirjutamise peale toas pesitseva arvuti taga või siis lihtsalt võimaldavad pimedad talveõhtud rohkem aega mõtisklusteks ning tähelepanekuteks. Usun viimast. Mulle tundub, et talv ja pime aeg kuidagi soodustab mõttetegevust, kuid jah alati mitte positiivses suunas. Miks muidu on jõulude eel suitsiidid laes. Kuid see selleks. Pime aeg ning talv paratamatult sunnib otsima tubasemaid tegevusi ning selle tulemusena avastad ennast blogisid lugemas ning kirjutamas ja lihtsalt elumõtteid mõtisklemas. Mõtled mõtteid selle üle, kuhu oled omadega selles igapäeva kulgemises jõudnud ning kuhu oled kulgemas? Mõtled , kas erinevad tehtud valikud on õiged või peaks midagi muutma? Kohati mõtled, et elu on ebaõiglane ja teinekord, et jällegi liiga lahke ...ja nende erinevate mõtiskluste käigus sünnivadki uued mõtted, mis leiavad oma tee blogidesse....

Kiri Sõbrale

Tere!

Kuidas Sul läheb?

Mul läheb hästi, tänan küsimast:)

Viimati kui kirjutasin on nii mõndagi juhtunud. Suurimaks muutuseks võib pidada, et käin nüüd jälle koolis - nii hea on. Nii hea on istuda loengusaalis - kuulata mis õppejõul öelda on. JA mis kõige parem? Iga kord koolist lahkudes on tunne, et ma olen jälle natuke targemaks saanud. Vahest mulle tundub, et olen sõltuvuses õppimisest - ei suuda olla rahul sellega, mida tean, vaid koguaeg on tunne, et tahan veel, tahan rohkem teada....eks näis, kas millalgi küllastuse hetk ka saabub või siis pigem mitte...

Mis veel head? Hetkel tundub justkui kõik on hea. On asju, mille üle igapäevaselt rõõmu tunda ning rahul olla. Loomulikult 100% ei ole kõigega rahul, kuid nii peabki, siis on mille najal eesmärke seada.

Loodan, et ka sul on sügis ilusti alanud ja on millest igapäevaselt rõõmu tunda ning õnnelik olla:)

Päikest,
K

Hetk

Mõnkord on mõni hetk ilusam kui teine. Mõni hetk on selline, mille puhul ei taha, et see mööduks või otsa saaks. Sel hetkel tahaks võtta selle hetke, pista purki ja panna riiulile hoiule, et siis mõni teinekord see sealt jälle välja võtta ja uuesti kogeda. Kuid olukordi ja emotsioone ei saa moosiriiulis säilitada, seepärast tuleb elada praeguses hetkes ja üritada seda nautida iga meeleelundi ja keharakuga. See on oskus, olla siin ja praegu ning mitte mõelda minevikule ega tulevikule. Sest tegelikult ainus, mis on meile antud on see hetk siin ja praegu....

Vaata seda päeva! sest see on elu, väga elav elu. Selle üürikeses kulus leidub sinu olemasolu kogu mitmekesisus ja tegelikkus: kasvamise joovastus, tegude kuulsusrikkus, ilu hiilgus. Sest eilne on juba uni ja homne vaid nägemus, ent hästi elatud tänane päev teeb igast eilsest õnneune, ja igast homsest lootusrikka tulevikunägemuse. Seepärast pane hästi tähele tänast päeva! Selline on koidutervitus (katkend sanskritikeelsest tekstist)

Jaanike

Nüüdseks on siis selle aasta jaan jälle peetud. Ma arvan, et inimene, kes tuli välja mõttega ka 23. juuni vabaks päevaks kuulutada, on auhinda väärt. Lihtsalt nii mõnus kui on paar päeva rohkem kui tavaliselt aega, et unustada igapäevaelu ning sukelduda puhkusesse ja puhkamisse. Järgmised pikad pühad saabuvad kuskil poole aasta pärast. Ei veel ei oota neid. Jaani juures on ainult ühest asjast kahju, kahju sellest, et ööd hakkavad pimedamaks muutuma ja valgus kaob tasapisi, et siis poole aasta pärast jälle saabuma hakata. Tundub, et elu seisnebki pidevas muutumises ja liikumises ühest vormist teise.

Iga uus sündmus on erinev nagu iga jaan on erinev. Ei ole olemas kahte identset olukorda, sündmust, situatsiooni, isegi mitte inimest (ka identsed kaksikud on erinevad). Iga olukorraga kogeb midagi. Seoses sellega tekivad erinevad kogemused ja mälestused. Kogetu ei kao kuhugi, vaid on inimesega terve elu (kui just mälu alt ei vea). Vanade kogemuste põhjal langetatakse uusi otsuseid, sellepärast ongi lastel vanemaid vaja, et neil veel ei ole kogemusepagasit, mille põhjal olukordi hinnata. Idee poolest peaks kogemused mõjuma positiivselt, meid targemaks tegema….Kuid alati see nii ei ole. Sageli kantakse ühte kogemust teisele üle, ilma et need tegelikult oleks omavahel seotud. Nii juhtubki tihti, et seistakse silmitsi olukorraga, millele on eelnevalt üle kantud ajaloo kogemused ja tänu sellele puudub objektiivne hinnang uuele olukorrale. Pigem arvatakse, et kõik on ühesugune- korduv. Vahest isegi oodatakse, et eelmine kogemus korduks uues situatsioonis. Kahjuks või õnneks on iga situatsioon erinev, iga inimene on erinev, kogemuste põhjal ei ole võimalik teha ühte konstantset järeldust ja oletust, mida tulevikus kasutada. Näiteks on kindlalt teada, et tikuga saab lõket süüdata . Kuid kui tikk või lõke on niiske, siis ei pruugi väide paika pidada. Kõigepealt peaks tutvuma olukorraga ja alles siis tegema otsuse kas, mis ja kuidas.

Hea, kui suudaks igale uuele olukorrale läheneda tabula rasa põhimõttel, ning mitte kaasas kanda ajalugu, vaid näha iga olukorra unikaalsust ja uudsust. Iga kogemus peaks õpetama midagi, kuid kui õpilane on kehv, siis seda ei juhtu, ja nii korratakse eelnevat üha uuesti ja uuesti….kuni lõpuks puupea ka selgeks saab kui saab.

Iga kogemuse puhul peaks vaatama, mida on sellest õppida, õppetunni talletama ning ülejäänu minema viskama, et siis järgmine kord suudaks olla targem, kuid samas mitte lastes ajalool uue olukorra toimimist mõjutada...

Inimene

Eluteel kohtub paljude erinevate inimestega. Igal ühel on oma lugu rääkida ja oma teekond läbida. Inimene käib mööda rada, mis koosneb erinevatest käänakutest, pööretest, ristumistest teiste eluteedega.... Nendel teeristidel ilmub ellu keegi uus ning lahkub keegi vana. Tahaks uskuda, et iga eluteel kohatu õpetab midagi, et iga uus kokkupuude teeb targemaks ja tugevamaks .... Kahtlemata iga kohtumine tekitab emotsioone, erinevaid emotsioone...nii positiivseid kui negatiivseid. Mida täpsemalt kelleltki õppida või kui palju lasta kedagi oma ellu, see sõltub külastatavast. Tahaks uskuda inimese heasse tahtesse, tahaks usaldada inimhinge, tahaks uskuda lubadustesse ja kokkulepetessee, tahaks uskuda üksteise mõistmisse, tahaks uskuda, et keegi ei taha teha teisele haiget....


Kuid, mida päev edasi, mida aasta edasi, seda enam tundub, et inimesi lihtsalt ei saa usaldada ka parima tahtmise juures.Tundub justkui kedagi ei huvita, kellegi teise heaolu ja tunded, vaid oluline on oma mina, enda rahulolu ja hetkeline heaolu....tahetakse juskui saada ja mitte anda. ...võtta niikaua kui parasjagu vaja ning lahkuda kui tuju tuleb ... liigselt teise eluteekonnale jäetavale jäljele mõtlemata. Tänu sellel kogeb liialt tihti valu, seda valu, mida saab tekitada vaid isik, keda on usaldatud, keda on oma ellu kutsutud ja kellega jagatud.


Tahaks olla tundetu ning ratsionaalsest vaatevinklist tabada ära õppetund, mida need teeristil kohatud inimesed on kutsutud su ellu õpetama...Kuid alati ei oska nii näha... pigem alati ei taha näha kogemuse õppetundi.....Ja nii kogedki seda valu üha uuesti ja uuesti, lootes, et järgmisel teeristil kohatu eesmärk ei ole õpetada vaid jagada....

Tegime ära

Pole ammu laupäeva hommikul nii vara ärganud kui nüüd. 7. 15. Kuid ilus oli ärgata, päike siras taevas, linnud laulsid ja soe tuul sasis juukseid. Sel varasel hommikutunnil võis tänaval märgata peale minu veel paari inimest ja mõningaid autosid. Naljakas, kuhu inimesed laupäeva hommikul kell 8 küll kõik lähevad - tundub nagu paljud ei oskaks vabal päeval puhata ja pikka, rahulikku hommikut nautida. Miks ma nii vara väljas olin? Sest, et meie teekond viis Laitsele, rongiga, teeme ära projektis osalema. Kui esialgu, tekkis natuke negatiivne emotsioon seoses varase ärkamisega laupäeval puhkepäeval, siis õhtu lõppedes oli tunne jube hea ja positiivne. Positiivne emotsioon tulenes sellest, et üks päev kujunes nii pikaks ja produktiivseks ning sellest, et sai ühiskondlikult kasulik olla.

Koristuse käigus leidsime nii mõndagi põnevat. Leitud sai nii eterniiti, tõrvapappi, linoleomi, ahjuplaate, kui ka terve komplekt nuge, 6 veekannu, televiisor, jalgratas, värvipurgid jne jne.jne jne - ühesõnaga oleks võinud uue maja seal püsti panna koos sisustusega.... Müstika. Ehitada jaksame aga oma prahist lahti saada enam mitte. Prahti oli nii palju, et kilekotid said esimese tunniga otsa, kuid õnneks toodi kodruvarudest juurde ja prahti ei pidanud metsa jätma. Ma tõsimeeli ei mõista neid inimesi, kes oma prahi ja prügi veavad metsa, teeservadele, tänavatele, parkidesse jne jne...Kas tõesti on niii raske käituda inimesena. Mu meelest peaks iga inimese korra koristama vedama - eriti lapsed, võibolla siis mõistetakse paremini, et nii teha ei ole ikkagi ilus ja täiskasvanuna on natukenegi suurem vastutustunne oma kodumaa ning looduse suhtes.

Me panustasime aktsiooni nii tugevalt, et 13 30 oli kontides kohutav väsimus ja nälg tahtis silmanägemise ära võtta. Kuigi kahtlustan, et märku andist endast hoopis linnainimese värskeõhu kätte sattumise sündroom, kui et hoogne koristamine:P Igastahes pärast poole meile pakutud tortillad ja kook maitsesid kuidagi jube hästi. Pole ammu midagi nii head saanud:P Ja õhtu suutsime veel 4 kilo liha, kooki ja jäätist 10 inimese peale hävitada - ei kujuta ette kuhu me selle kõik panime. Mulle tundub, et värskes õhus töötamine on suht ohtlik :D

Kuid kokkuvõtteks võib öelda, et oli üks ilus päev toreda seltskonnaga ülla eesmärgi nimel.