elu on ilus:)

Möödus järjekordne aasta mu sünnist ja seoses selle päevaga on hetkel nii palju häid mõtteid ja positiivseid emotsioone mu sees, et ei oskagi neid kohe kuidagi sõnastada:)
Esimene üllatus saabus hommikul kui kulleriga tööle toodi mulle lilli ...ilus suur valge ja roosaga kimp....ma olin nii hämmeldnud kohe ja meeldivalt liigutatud:) Kes see oli? Kes saatis salapärase kimbu? Kes see muu ikka oli kui minu ülikallis õde:)
Seejärel saabus kimp ülemuselt ja õnnesoovid kolleegidelt. ja teate ülemus pidas ühe vahva kõne ja ma olin järjekordselt liigutatud vaatamata sellele, et olen korralik tööinimene alles esimest nädalat
Veel lisas palju positiivset mu päeva paljud sõnumid, telefonikõned ja orkuti õnnesoovid. Nii vahva on tunda, et inimesed teavad ja ei pea paljuks õnnesoove jagada. Suured tänud kõigi õnnitluste eest.
Ja viimane selle päeva vahva sündmus oli õhtune pidu, mida ma ei planeerinud ja kutsutud said need, kes küsisid, et kas pidu ka saab. Ja kui nõudjaid oli nii palju, kuidas sa siis pidu ei tee. Ja jube vahva oli...nii palju nalja ja naeru ning meeldivaid inimesi. aitäh teile. varsti jälle:)

P.S Sisetunne on üks hea tunne, mille leidmisel tasub teda kuulata ja mõistusega mitte ignoreerida...vähemalt selline on mu hetke kogemus. Kuigi jah, kohati tahaks sisetunde mõitsusega mahasuruda...

Maag

Kui sa veel ei ole lugenud John Fowles "Maag", siis ma soovitan seda teha. Raamat on teistsugune; niivõrd mitmekihiline, et tõenöoliselt ei suuda ma sest lõpuni arusaada. Küll annab ta aga palju mõtlemisainet ja võimalust süübida mitmekihilisse teosesse ja mõtiskleda inimelu, selle olemuse ja oma elu mõjutusvõime üle.
Raamatut lugedes hakkasingi mõtlema saatuse üle. Mina usun, et see on olemas, kuid samas jälle kuivõrd palju teda on olemas. Ühesküljest oleks ju jube lihtne ise mitte midagi teha ja mõelda, et küll saatus hoolitseb asja eest ja kõik läheb nii nagu peab. Teisestküljest, kas pole nii et kui ise ennast ei aita, siis ei aita ka keegi teine. Kas ei või olla nii, et kui inimene ise näeb vaeva, siis tuleb saatus ka vastu ja juhatab asjad nii nagu vaja ja nii nagu parem on? Või ongi saatus kõik see, mis meiega juhtub. Kogu kupatus. Kõik halb ja hea, kõik korda-ja möödaminekud, mis meiega juhtuvad?
Ütleme, et kui saatus on olemas, siis kes selle määrab ja paika paneb, kes otsustab kuidas saatus peaks olema? Kas inimesel on antud võimalus uurida maailmapealset elu või me oleme lihtsalt tulnukate katseklaasi olendid, keda nad vaatlevad ja kui me iseendiga hakkama ei saa, siis saadavad mõne leiutise abistamaks elu maal? Kas nemad liigutavad ettureid ja määravad kuidas kellegi teekond maapinnal kujuneb? Või on see kõik siiski meie endi otsustada ja mõjutada? Kust tuleb see sisetunne, kõhutunne, mis justkui suunab õigele teele? Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi loogilist vastust.
Siiski ma usun sellesse ebamäärasusse ja ma usun, et saatus on olemas ja et iga asi, mis juhtub on millekski hea või kasulik. Võibolla tõesti on see naiivne uskumus selleks et lihtsustada elu, kuid kui see ka nii on, siis miks ei või teha elu lihtsamaks. Miks peab kõike nii jube tõsiselt ja raskelt võtma - ei pea ju. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis igal inimesel on ju oma usk, igaüks usub millessegi.... Kes usub Jumalasse ja piiblisse, kes allahhit, kes Toorat....kes puud ja rohuliblet. ja kas kõigil neil uskumustel ei ole mitte üks ühine lõpp eesmärk???

Elu on valikute kunst

Mõtle kui lihtne oleks, kui ei peaks mitte ainsamatki otsust tegema. Oleks nii lihtne, kui ei peaks vastutust enda kandma võtma ja saaks kõiges möödaminekutes süüdistada kedagi teist. "Mina pole süüdi...valikut ju polnud". Kas siiski oleks lihtne? Kas siis mitte ei tule etendada endas justkui marionettnukku, kes käitub kellegi teise soovide järgi ja isiklik tahe, soov jääb tagaplaanile, rääkimata taanduvast kriitika- ja mõtlemisvõimest. Kas mitte erinevate otsuste langetamine ei õpeta meid asju erinevate nurkade alt nägema, olukordi analüüsima, järeldusi tegema ja vastutusjulgust kandma. Kui ei peaks tegema valikuid, siis oleks kõik justkui ühtenägu. Võimalus otsustada suunab iga inimese elu oma radadele, ning alles keskeakriisis hakatakse mõtlema, kas minu valitud tee oli kõik see õigem, aga seda ei saa kunagi teada, sest et "mis siis kui" ja "olekseid" ei ole olemas. Mitte kunagi ei ole seda võimalust, et rändaks ajas tagasi, teeks teise otsuse ja vaataks, kuidas oleks asjad läinud. Seepärast ongi oluline, kohe mõelda ja üritada endas leida selgeltnägijavõime, et olukordi ja otsuse mõjuala ennustada. Tegelikult peaks igat otsust nautima, see annab tunde, et oled elus ja tunde, et kontrollid oma elu. ..
Aga mis puutub minusse, siis ma olen otsustusõimetuse supernäidis, kohati ei suuda isegi otsustada, mis jäätist ma tahan või kas ma üldse seda tahan:P Samas jääb kohati tunne, et kui otsustada ei suuda, siis see asi on vale või seda polegi vaja. Meenub kui ma omale vanaema poolset lõpukingitust (käevõru-ketti) otsisin. Ei meeldinud üks ega teine ja kui ma oma praeguse keti käele panin, siis käis justkui nõks seest läbi, et see on see õige. Tegelikult on vist see sisehääl kusagil sügaval olemas, mis aitab...oskaks teda ainult igakord kuulata ja usaldada.....

:)

Usu ja sa võidad. Ole järjekindel ja sa saavutad edu. Naerata ja sulle naeratatakse vastu. Igale mõõnale järgneb tõus ja tõusule mõõn, see on paratamatu...

Sügisball

Sügisballist jäi kõlama sõnum, et inimese suurim soov on olla õnnelik. Selle tunde saavutamiseks ollakse valmis paljuks - isegi suhete tragikomöödia lavastaja tapmiseks, lootuses et see tapab tema elus paikneva tragikomöödia. Kuid siiski, milline oleks lihtsaim viis teha ennast ja teisi õnnelikuks? Lugesin just raamatut "Kui täis on sinu tass" - lihtne lugemine, ameerikalikult naiivne, samas point oli hea. Kui tahad olla ise õnnelik ja samuti soovid olla ümbritsetud rõõmsatest tegelastest, siis piisab sellest kui pöörata teistele positiivset tähelepanu ning rõhutada asju, mis on hästi ja milles ollakse edukas. Piisab kui tunnustada teiste edusamme, meelde tuletada, et nad on kallid, aidata kui keegi abi vajab, teha ootamatuid kingitusi, lihtsalt tänada abi eest - pisikesed, tükki mitte küljest võtvad teod. Ja need pisiasjad loovad positiivse õhkkonna (ehk siis täidavad tassi) nii enda kui ka teiste hinges.
Kuid ka siinse teooria juures ei saa me läbi matemaatikata! Positiivsete negatiivsete asjade suhtarv peaks jääma 5:1, liigne positiivsus ei pidanud ka hea olema. Suundugem nüüd siis tasse täitma ja ärgem unustagem sealjuures kalkuleerida:P.... :)

üks mõte

Täna tekkis mul küsimus, et mille nimel kõik inimesed töötavad, laenavad, rabelevad - mis on nende motivatsioon. Hetkel ma lihtsalt ei mõista seda inimelu mõttekust, mis peaks olema midagi enamat kui lihtsalt eksisteerimine või siis järglaste tootmine. Mis on see, mis annab elule sära, mõtte, motivatsiooni hommikul ärgata, 20 a õppida, siis 40 a töötada ja ennast lõhki laenata ja olema nö süsteemi ori. Kas see on ainult Eestis nii või kõik inimesed maailmas elavad selle rütmiga?

Algus...

Iga asi saab alguse algusest, nii ka siinne blogi. Ammu olen mõelnud, et nii vahva oleks omada oma blogi, sest et kohati on nii palju erinevaid mõtteid, mida võiks teistega jagada ning samuti on põnev oma kirjaniku annet katsetada :P. Tegelikult on ju kirjutamine vahva kui ainult õigekiri ennast alt ei veaks. Samuti meeldib mulle lugeda teiste inimeste blogisid ja seeläbi teada saada nende mõtetest ja tegemistest. Elu on kokku viinud nii paljude toredate ja huvitavate inimestega, kuid tavaelus ei õnnestu kõigiga pidevat kontakti hoida, kuid läbi internetimaailma tundub justkui oleks võimalik teisi inimesi enda elus hoida - justkui saaks nendega kokku iga päev ja nii ei vajugi inimesed kellega elujooksul kohtunud unustusehõlma....