Talveõhtu hämarus

Olen pannud tähele, et aastavahetuse eel, valguse kadudes, talve ja külma lähenedes, jõulude saabudes on inimesed jälle bloginduses oma pead tõstmas ning ühiskonnale sõnumeid edastamas. Huvitav tendents. Kas suvi ja valgusküllane aeg on liialt positiivne ja ilus, et raisata seda kirjutamise peale toas pesitseva arvuti taga või siis lihtsalt võimaldavad pimedad talveõhtud rohkem aega mõtisklusteks ning tähelepanekuteks. Usun viimast. Mulle tundub, et talv ja pime aeg kuidagi soodustab mõttetegevust, kuid jah alati mitte positiivses suunas. Miks muidu on jõulude eel suitsiidid laes. Kuid see selleks. Pime aeg ning talv paratamatult sunnib otsima tubasemaid tegevusi ning selle tulemusena avastad ennast blogisid lugemas ning kirjutamas ja lihtsalt elumõtteid mõtisklemas. Mõtled mõtteid selle üle, kuhu oled omadega selles igapäeva kulgemises jõudnud ning kuhu oled kulgemas? Mõtled , kas erinevad tehtud valikud on õiged või peaks midagi muutma? Kohati mõtled, et elu on ebaõiglane ja teinekord, et jällegi liiga lahke ...ja nende erinevate mõtiskluste käigus sünnivadki uued mõtted, mis leiavad oma tee blogidesse....

Kiri Sõbrale

Tere!

Kuidas Sul läheb?

Mul läheb hästi, tänan küsimast:)

Viimati kui kirjutasin on nii mõndagi juhtunud. Suurimaks muutuseks võib pidada, et käin nüüd jälle koolis - nii hea on. Nii hea on istuda loengusaalis - kuulata mis õppejõul öelda on. JA mis kõige parem? Iga kord koolist lahkudes on tunne, et ma olen jälle natuke targemaks saanud. Vahest mulle tundub, et olen sõltuvuses õppimisest - ei suuda olla rahul sellega, mida tean, vaid koguaeg on tunne, et tahan veel, tahan rohkem teada....eks näis, kas millalgi küllastuse hetk ka saabub või siis pigem mitte...

Mis veel head? Hetkel tundub justkui kõik on hea. On asju, mille üle igapäevaselt rõõmu tunda ning rahul olla. Loomulikult 100% ei ole kõigega rahul, kuid nii peabki, siis on mille najal eesmärke seada.

Loodan, et ka sul on sügis ilusti alanud ja on millest igapäevaselt rõõmu tunda ning õnnelik olla:)

Päikest,
K

Hetk

Mõnkord on mõni hetk ilusam kui teine. Mõni hetk on selline, mille puhul ei taha, et see mööduks või otsa saaks. Sel hetkel tahaks võtta selle hetke, pista purki ja panna riiulile hoiule, et siis mõni teinekord see sealt jälle välja võtta ja uuesti kogeda. Kuid olukordi ja emotsioone ei saa moosiriiulis säilitada, seepärast tuleb elada praeguses hetkes ja üritada seda nautida iga meeleelundi ja keharakuga. See on oskus, olla siin ja praegu ning mitte mõelda minevikule ega tulevikule. Sest tegelikult ainus, mis on meile antud on see hetk siin ja praegu....

Vaata seda päeva! sest see on elu, väga elav elu. Selle üürikeses kulus leidub sinu olemasolu kogu mitmekesisus ja tegelikkus: kasvamise joovastus, tegude kuulsusrikkus, ilu hiilgus. Sest eilne on juba uni ja homne vaid nägemus, ent hästi elatud tänane päev teeb igast eilsest õnneune, ja igast homsest lootusrikka tulevikunägemuse. Seepärast pane hästi tähele tänast päeva! Selline on koidutervitus (katkend sanskritikeelsest tekstist)

Jaanike

Nüüdseks on siis selle aasta jaan jälle peetud. Ma arvan, et inimene, kes tuli välja mõttega ka 23. juuni vabaks päevaks kuulutada, on auhinda väärt. Lihtsalt nii mõnus kui on paar päeva rohkem kui tavaliselt aega, et unustada igapäevaelu ning sukelduda puhkusesse ja puhkamisse. Järgmised pikad pühad saabuvad kuskil poole aasta pärast. Ei veel ei oota neid. Jaani juures on ainult ühest asjast kahju, kahju sellest, et ööd hakkavad pimedamaks muutuma ja valgus kaob tasapisi, et siis poole aasta pärast jälle saabuma hakata. Tundub, et elu seisnebki pidevas muutumises ja liikumises ühest vormist teise.

Iga uus sündmus on erinev nagu iga jaan on erinev. Ei ole olemas kahte identset olukorda, sündmust, situatsiooni, isegi mitte inimest (ka identsed kaksikud on erinevad). Iga olukorraga kogeb midagi. Seoses sellega tekivad erinevad kogemused ja mälestused. Kogetu ei kao kuhugi, vaid on inimesega terve elu (kui just mälu alt ei vea). Vanade kogemuste põhjal langetatakse uusi otsuseid, sellepärast ongi lastel vanemaid vaja, et neil veel ei ole kogemusepagasit, mille põhjal olukordi hinnata. Idee poolest peaks kogemused mõjuma positiivselt, meid targemaks tegema….Kuid alati see nii ei ole. Sageli kantakse ühte kogemust teisele üle, ilma et need tegelikult oleks omavahel seotud. Nii juhtubki tihti, et seistakse silmitsi olukorraga, millele on eelnevalt üle kantud ajaloo kogemused ja tänu sellele puudub objektiivne hinnang uuele olukorrale. Pigem arvatakse, et kõik on ühesugune- korduv. Vahest isegi oodatakse, et eelmine kogemus korduks uues situatsioonis. Kahjuks või õnneks on iga situatsioon erinev, iga inimene on erinev, kogemuste põhjal ei ole võimalik teha ühte konstantset järeldust ja oletust, mida tulevikus kasutada. Näiteks on kindlalt teada, et tikuga saab lõket süüdata . Kuid kui tikk või lõke on niiske, siis ei pruugi väide paika pidada. Kõigepealt peaks tutvuma olukorraga ja alles siis tegema otsuse kas, mis ja kuidas.

Hea, kui suudaks igale uuele olukorrale läheneda tabula rasa põhimõttel, ning mitte kaasas kanda ajalugu, vaid näha iga olukorra unikaalsust ja uudsust. Iga kogemus peaks õpetama midagi, kuid kui õpilane on kehv, siis seda ei juhtu, ja nii korratakse eelnevat üha uuesti ja uuesti….kuni lõpuks puupea ka selgeks saab kui saab.

Iga kogemuse puhul peaks vaatama, mida on sellest õppida, õppetunni talletama ning ülejäänu minema viskama, et siis järgmine kord suudaks olla targem, kuid samas mitte lastes ajalool uue olukorra toimimist mõjutada...

Inimene

Eluteel kohtub paljude erinevate inimestega. Igal ühel on oma lugu rääkida ja oma teekond läbida. Inimene käib mööda rada, mis koosneb erinevatest käänakutest, pööretest, ristumistest teiste eluteedega.... Nendel teeristidel ilmub ellu keegi uus ning lahkub keegi vana. Tahaks uskuda, et iga eluteel kohatu õpetab midagi, et iga uus kokkupuude teeb targemaks ja tugevamaks .... Kahtlemata iga kohtumine tekitab emotsioone, erinevaid emotsioone...nii positiivseid kui negatiivseid. Mida täpsemalt kelleltki õppida või kui palju lasta kedagi oma ellu, see sõltub külastatavast. Tahaks uskuda inimese heasse tahtesse, tahaks usaldada inimhinge, tahaks uskuda lubadustesse ja kokkulepetessee, tahaks uskuda üksteise mõistmisse, tahaks uskuda, et keegi ei taha teha teisele haiget....


Kuid, mida päev edasi, mida aasta edasi, seda enam tundub, et inimesi lihtsalt ei saa usaldada ka parima tahtmise juures.Tundub justkui kedagi ei huvita, kellegi teise heaolu ja tunded, vaid oluline on oma mina, enda rahulolu ja hetkeline heaolu....tahetakse juskui saada ja mitte anda. ...võtta niikaua kui parasjagu vaja ning lahkuda kui tuju tuleb ... liigselt teise eluteekonnale jäetavale jäljele mõtlemata. Tänu sellel kogeb liialt tihti valu, seda valu, mida saab tekitada vaid isik, keda on usaldatud, keda on oma ellu kutsutud ja kellega jagatud.


Tahaks olla tundetu ning ratsionaalsest vaatevinklist tabada ära õppetund, mida need teeristil kohatud inimesed on kutsutud su ellu õpetama...Kuid alati ei oska nii näha... pigem alati ei taha näha kogemuse õppetundi.....Ja nii kogedki seda valu üha uuesti ja uuesti, lootes, et järgmisel teeristil kohatu eesmärk ei ole õpetada vaid jagada....

Tegime ära

Pole ammu laupäeva hommikul nii vara ärganud kui nüüd. 7. 15. Kuid ilus oli ärgata, päike siras taevas, linnud laulsid ja soe tuul sasis juukseid. Sel varasel hommikutunnil võis tänaval märgata peale minu veel paari inimest ja mõningaid autosid. Naljakas, kuhu inimesed laupäeva hommikul kell 8 küll kõik lähevad - tundub nagu paljud ei oskaks vabal päeval puhata ja pikka, rahulikku hommikut nautida. Miks ma nii vara väljas olin? Sest, et meie teekond viis Laitsele, rongiga, teeme ära projektis osalema. Kui esialgu, tekkis natuke negatiivne emotsioon seoses varase ärkamisega laupäeval puhkepäeval, siis õhtu lõppedes oli tunne jube hea ja positiivne. Positiivne emotsioon tulenes sellest, et üks päev kujunes nii pikaks ja produktiivseks ning sellest, et sai ühiskondlikult kasulik olla.

Koristuse käigus leidsime nii mõndagi põnevat. Leitud sai nii eterniiti, tõrvapappi, linoleomi, ahjuplaate, kui ka terve komplekt nuge, 6 veekannu, televiisor, jalgratas, värvipurgid jne jne.jne jne - ühesõnaga oleks võinud uue maja seal püsti panna koos sisustusega.... Müstika. Ehitada jaksame aga oma prahist lahti saada enam mitte. Prahti oli nii palju, et kilekotid said esimese tunniga otsa, kuid õnneks toodi kodruvarudest juurde ja prahti ei pidanud metsa jätma. Ma tõsimeeli ei mõista neid inimesi, kes oma prahi ja prügi veavad metsa, teeservadele, tänavatele, parkidesse jne jne...Kas tõesti on niii raske käituda inimesena. Mu meelest peaks iga inimese korra koristama vedama - eriti lapsed, võibolla siis mõistetakse paremini, et nii teha ei ole ikkagi ilus ja täiskasvanuna on natukenegi suurem vastutustunne oma kodumaa ning looduse suhtes.

Me panustasime aktsiooni nii tugevalt, et 13 30 oli kontides kohutav väsimus ja nälg tahtis silmanägemise ära võtta. Kuigi kahtlustan, et märku andist endast hoopis linnainimese värskeõhu kätte sattumise sündroom, kui et hoogne koristamine:P Igastahes pärast poole meile pakutud tortillad ja kook maitsesid kuidagi jube hästi. Pole ammu midagi nii head saanud:P Ja õhtu suutsime veel 4 kilo liha, kooki ja jäätist 10 inimese peale hävitada - ei kujuta ette kuhu me selle kõik panime. Mulle tundub, et värskes õhus töötamine on suht ohtlik :D

Kuid kokkuvõtteks võib öelda, et oli üks ilus päev toreda seltskonnaga ülla eesmärgi nimel.

Appiiiiiii

Selline emotsioon tabas mind eile kui üle aastate esimest korda ratta selga hüppasin. Tundub lihtsalt ebareaalne kuivõrd kehvas vormis võib üks inimene olla. Ausalt öeldes poleks uskunudki, et kontoritöö võib füüsilisele vormile nii laastav olla. Eile sai tehtud rattaga tiir marsruudil, mille eelmine suvi sai läbitud jalgsi - kepikõndi tehes, ja tiiru lõppeks oli nii paha ja väsinud olla:S. Lihtsalt piinlik iseenda ees. Kuid õnneks lähevad ilmad järjest ilusamaks ja õhk soojemaks ning siis ei ole enam ühtegi põhjust, miks õues ennast mitte liigutada. Kahtlustan, et enamikel tööinimestel võiks vorm tsipa parem olla, nii et mis siis muud kui õhtuti õue sportima selmet tuppa arvuti või teleka taha ennast peita.

Väikeste asjade võlu

Üks jube pikk mõttepaus laiutab siin mu blogis, aga mõnikord lihtsalt ei taha mitte midagi mitte kellelegi öelda...

Mis siis vahepeal juhtunud on? Õues on PÄIKE - Kevad - nii mõnus. Laupäev saigi esimene korralik grill peetud. Super üritus. Ei ole midagi paremat, kui istuda päikese käes, libistada veini, viibida meeldivas seltskonnas, jutustada ning nautida head suvist sööki: grillitud liha ja värsket salat - loodetavasti ei pea kordust kaua ootama. Üritust varjutas ainult natuke asjaolu, et ma avastasin, et ma ei kannata enam üldse päikest ja ma ju armastan päikest ja tema käes on nii mõnus ennast pruunistada ja soojendada. Kuid jah, see tõsiasi teeb ettevaatlikuks ning soovitan siinkohal tõsiselt ettevaatlik olla ja kindlasti päikesekreemi kasutada, sest et seekordne päike mõjus isegi läbi riiete ja päris hirm tuli peale, mida see kõik nahaga võib teha.

Ja eile - eile sattusin elus esimest korda tudengite kevadpäevadele, selle avamisele ning öölaulupeole. Natuke naljakas, et alles vilistlasena sellisele üritusele satun, kuid hea, et nüüdki. Ürituselt oleks oodanud rohkem osavõtjaid, kuid tõenäoliselt viibisid enamus, mitte õues külmakäes, vaid õlletelgis soojas ning toetasid rongkäiku ja laulupidu moraalselt. Ääretult tore oli igastahes. Kõlasid vanad head laulud entusiastlike tudengite esituses. Ja ei ole midagi paremat, kui vana klassika nagu näiteks Tõnis Mäe Koit

Täna tõotab tulla veel huvitavam - nimelt ootab külastust pedafolk, kuhu ma pole ka mitte kunagi varem sattunud, kuid silmaringi peab avardama ja uusi kogemusi kogema, muidu tundub, et mu elu ainus eesmärk on hommikul 7.15 üles ärgata, tööle tulla ja õhtu koju...motivatsioonikriis

Kevad on suurpuhastuse ning muutuste aeg.

mõttejõud

Hiljuti juhtusin nägema huvitavat filmi, küll kahjuks ainult filmilõppu, mõttejõust. "Saladus" oli selle nimi. Esialgu tundus, et see film oleks justkui mingi ajupesu, vaevalt et kõik, kes seda näevad, suudavad välja pakutud teooriat uskuda või selles mingit mõtet leida. Idee mille film välja pakkus, on see, et kõik, mis siin elus sinuga juhtub on sul endal oma ellu kutsutud ehk kõik toimub mõttejõu mõjul. See kuhu sa oma energia ehk mõtte suunad, see ka sinuga juhtub. Ääretult intrigeeriv teooria, millele oleks tuhat vastulauset....ja mitmeid konflikte teiste teooritega(ntx karma, saatus jne).


Loomulkult ei tohi sellise mõtte/teooria juures unustada üldkehtivaid reegleid ja seadusi - mõttejõu abil lennata ei ole võimalik ja kiviga klaasi visates läheb viimane katki või siis suverehvidega jääl püsimine on ikkagi keeruline. Kuid suuremad asjad ja elu üldine kulg on su enda mõjutada ja teha. Kõik räägivad ju sisetundest - kõik, ma usun, on seda kogenud -kuid kas sisetunne tegelikult ei olegi lihtsalt see hetk, kus sa midagi tahad ja sellisel juhul suunad oma energia tahetava objekti suunas ja siis need saavad teoks ja oled rahul ka veel.


Mõttejõust on rääkinud ka Gunnar Aarma, kes rõhutas, et inimene on kõikvõimas ja piirid seab ainult inimene ise...kõik millesse sa usud, kõik on võimalik saavutada. Ja on öeldud:"Kas sa usud, et sa suudad või usud, et ei suuda, mõlemal juhul on sul õigus." (kahjuks ei mäleta autorit) Kui ma esimest korda, seda lugesin, siis sain isegi natuke pahaseks...et mismõttes mõlemal juhul on õigus. Kuid tegelikult on see tõsi. Kui sa usud südamest, et saad millegagi hakkama või saavutad midagi, siis nii see ka juhtub. Või kui sa mõtled, et mis nüüd mina, ma nagunii hakkama ei saa sellega jne, siis jällegi läheb nii. Usk ja mõttejõud on ääretult olulised. Kas keegi on kunagi näinud inimest, kes ei usu, et ta millegagi hakkama saab ja siis järsku saavutab midagi erakordset endiselt uskudes, et see pole võimalik? Mina ei ole. Inimesed, kes midagi ikkagi teevad usuvad sellesse, mis nad teevad, usuvad enadasse. Siin loomulikult tuleb teha vahet ka selles, kas inimene ei usu, lihtsalt sellepärast, et see tunduks liiga hea et olla tõsi või ei usu sellepärast, et ta meelest ei ole see võimalik. Kahte moodi saab seda näha.

Kui midagi ei saavuta antud hetkel, siis järelikult inimene lihtsalt ei tahtnud seda piisavalt...kohati tundub suht õel nii mõelda, kuid selle teooria kohasel tuleb nii välja. Kuid onju nii, et sageli tulevad Oleksid kõnemaneeri, kuid reaalselt midagi ei tehta-muudeta, ja siis ei saagi ju midagi juhtuda. Oleksi energia on liialt nõrk, et panna asju liikuma, on vaja kindlat kõnemaneeri ja kindlaid eesmärke. Ega ilma asjata ei räägita, et eesmärgid ja soovid tuleb kirja panna ja neid pidevalt üle lugeda ja endale meenutada. Inimesed kes eesmärgid kirja panevad, neil lähevad asjad 95% rohkem täide kui nendel, kes lihtsalt mõtteid mõlgutavad. Sellepeale tasub mõelda, kui on soovi midagi nö saavutada/saada.

Ma olen neid lauseid ja mõtteid ka varem endale teadvustanud, kuid ma ei ole neid niii väga uskunud...kuid nüüd tagantjärgi mõeldes, olen tegelikult mitmelgi korral oma tahtmiste, soovide ja uskumiste nö ohvriks langenud. Mida enam ma mõtlen positiivse meelestatuse, soovide ja mõttejõu peale, seda loogilisem ja loomulikum see näib. Selleks ainult, et seda teooriat rakendada, peab teadma, mida tahta. Kui ei tea kuhu minna, siis ei saa ka sinna ju jõuda..loogiline eks?!

Loodus on sassis

...seda on vist küll juba igaüks märganud, kuid täna hommikul tegin selle avastuse järjekordselt. Nimelt hommikul ärkasin ja kuna kardinad olid ees, siis õue ei näinud, vaid ainult kuulsin kevadlindude laulu. See ei olnud mõni üksiklind, kes oleks justkui siia Eestimaa talve ära eksinud, vaid neid oli mitu ja hommikune laul on kestnud juba vähemalt nädala. Kui ma aga õue läksin ootas mind üllatus... lund sadas ja sajab siiani. Ma ei ole küll loodusteadlane, kuid kas ei peaks olema nii, et kui linnud laulavad juba, siis nagu lund ei peaks sadama...ja kas nad ei laula üldse mitte liiga vara?
Kuid siiski jah, eile mul õnnestus juba korraks seda salapärast kevadelõhna nuusutada, niihea oli...selline mõnus äratundmise rõõm. Austraalias olles tundsin ma sellest kõige rohkem puudust. Üldse kui kusagil kaugel mitu kuud ära olla, siis oskab märgata asju, mis on meil siin hallis ja kohati masendavas Eestis tunduvad iseenesest mõistetavad ja märkamatud - nagu näiteks värske õhu lõhn pärast suvist vihmasadu või siis kevade lõhn, mis tekib kui esimesed rohulibled oma nina mullast välja pistavad ja okstele pungad ilmuvad ....või siis pikad valged suveõhtud ning soojad ööd.....hing igatseb kevadet.....

mees vs naine

Kuulasin üks hommik siin raadiot ja seal tutvustati artiklit, kus üks mees kurtis, et naised ei lase mehel olla Mees. Et naised kallavad endale ise veini, mantlit selga aidata ei või jne. Samas kurdeti veel, et naised ei ole justkui naised ka enam...üks neist käis ööklubis ja oli seal näinud 4ja seelikus naist ja a´la 400t pükstest. Naised oleks justkui kuhugi kadunud ja seoses sellega ka osad mehe funktsioonid.

Kas tänapäeva ühiskonnas on raske olla Mees? Kas mehed tahavad üldsegi Mehed olla...või on tegelikult pigem heameel, et naised võtavad osi funktsioone üle? Pole mees... ma ei tea. Jäta kommentaar...siis saan teada!!

Minu meelest, võiks naine osata olla Naine. See ei tähenda sugugi, et peaks kuduvaks kodukanaks hakkama...absoluutselt mitte. Samuti ma ei arva, et teatud toimingud peakski ainult naine teostama, tore kui toimib ikkagi tasakaal ja koostöö kahe soo vahel. Ja ma ei usu ka seda, et naine peaks olema teatud valdkondades hädapätakas ja mitte midagi oskama ega hakkama saama. Kuid naine peaks oskama olla Naine. Mida ma mõtlen selle on ongi see, et vajadusel jätaks naine ennast korra tahaplaanile ja annaks võimaluse mehel täita oma funktsioone, kuigi ta saaks sellega ise ka väga hästi hakkama. Lihtne näide on veini valamine seltskonnas - üritusel....loomulikult saab sellega igaüks hakkama, aga kas alati peab? Minu meelest on see nii ilus, kui klaasi täidab ikkagi mees - võibolla olen vanamoeline või siis romantik, kuid sellised pisiasjad on nii toredad. Samas peaks sellised pisiasjad sündima loomulikult ja sundimatult, vastasel juhul mõjub asi koomiliselt. Üle ka pakkuda ei maksa, ehk siis igalepoole pole vaja pudeliga järgi joosta või siis kõikjal uksi lahti teha.

Ma hindan naiselikkust ja samuti hindan seda kui naine oskab olla hakkaja ja iseseisev...meenub üks tuttav siinkohal, kes ei suutnud ise midagi teha...eh ja see ajas mind tõsiselt närvi...ühesõnaga ärgem langem ekstreemsusesse, kuid mõõdukas koguses on kõik hea. Moderne naine saab ise kõigega hakkama, kuid oskab vajadusel oma ego jätta tahaplaanile ja lasta säradel ka vastassugupoolel:) Kuid milline peaks siis olema moderne Mees???



Ja ma jumaldan seelikuid:-)

Oota

Kogu elu ainult oota. Oota ja Oota. Iga asja. Väiksena ootad, et suureks saad, siis et kool läbi, siis et ülikool läbi, siis et tööle, siis lõunat, siis puhkus, siis palgapäeva, siis ametikõrgendust, siis pensioni. Hommikul ootad õhtut, õhtul hommikut, esmaspäeval nädalavahetust, talvel suve, vihma ajal päikest, tormi ajal vaikust, palavaga jahedat, külmaga kuuma, vihmaga kuiva, pakasega sula. Ootad tee või kohvi jahtumist. Ootad, et lill hakkaks õitsema. Ootad, et puu hakkaks vilju kandma. Kohtumistel kokku saadavat, sünnipäeval külalisi. Ootad telefonikõnet või teadet. Ootad bussi või taksot või vastutulijat. Vastutulijana pealevõetavat. Ootad etenduse algus. Ootad reisi algust. Ootad und. Ooad luude või haavade paranemist. Ootad tähtpäeva. Ootad küsimusele vastust. Ootad unistuste täitumist. Ootad ootuste täitumist. Ühesõnaga keegi kogaeg ootab midagi või kedagi. Ja lõpuks avastad, et pidevas ootuses polegi enam midagi oodata ja samas pole kordagi märganud kui oodatav saabus, sest et selle summutas uus ootus...

21 päeva

Teate kui hea on trenni teha. Eile ma otsustasin, et hakkan regulaarselt ujumas käima puht tervislikel eesmärkidel. Täna sai otsus ka vastu võetud ehk siis võtsime kätte ja läksime ujuma, sest et kui kohe ei tegutse on teada, et plaani teostamine jääb kuskile määramata kaugusse. Ja ma pean mainima, et nüüd on jube mõnus olla..kuidagi palju rohkem energiat ning rahulolu eesmärgi täitumise üle. Vähemasti algus on tehtud, eks näis, mis saab regulaarsuset, teada ju on et 21 päeva läheb, et üks uus harjumus juurduks, kuid annan endast parima, et eesmärki täita. Siinkohal soovitan sul võtta välja kapinurgast trenniriided ja hüpata lähimasse tervisekeskusse energiat ja jõudu ammutama :-)

Mees

Täna hakkasin mõtlema Naiste ja Meeste peale...peas sündinud arutluskäigu lõpuks jõudsin teemani, et milline oleks üks hea mees. Mees kellele mõeldes tuleks naeratus näole, mees kellega koos tahaks veeta kogu maapealse aja.... Mõtteid natuke sobrades ja korrastades jõudsin järgmise tulemuseni:

Mees on:
Keegi, kes on parajalt ratsionaalne kuid piisavalt emotsionaalne...tugev ja natuke õrn. Keegi, kelle peale saab loota ja keda võib usaldada. Kellega koos tead, et ükski elu ette seatud takistus pole liiga kõrge, et seda ületada...Keegi, kelle kõrval võib tunda ennast haavatava ja nõrgemana. Keegi, kes on teotahteline ja kõrge saavutusvajandusega. Keegi, kes on hea eeskuju oma lastele, keegi kes väärtustab sooje suhteid ja perekonda. Keegi, kellega saab koos naerda; maailma asjade üle arutada ning südant valutada. Kellega on sama hea vaikida kui rääkida, kellega koos ei tunne ennast kunagi üksi. Keegi, kelle jaoks on tema Naine maailma parim ja ta ei pea paljuks seda ka viimasele avaldada. Keegi, kes inspireerib ja innustab. Keegi, kes oskab tunda rõõmu ja hinnata pisiasju. Keegi, kellega koos sünnib sünergia. Inimene, kes märkab enda ümber ka teisi....Elan illusioonide maal.

Teekonda nautides

Kohati on inimesed on rahulolematud. Ühestküljest ma mõtlen on see hea, sest et see tunne hoiab liikvel ja annab inspiratsiooni tulevikuks. Teisestküljest, miks ei võiks nautida seda päeva, seda ühte päeva, mis on sulle antud; nautida seda päeva inimestega, kes on su ümber; tegemistega, mida sa iga päev teed - nautida teekonda; nautida teekonda, mille lõppu sa ei tea ega seda, mis ajahetkel teekond otsa saab.

Kas maailm oleks ilusam, kui oskaks iga päev nautida just seda, kuhu elumerelained on sind kandnud ning selle nautimise juures, siiski säilitada piisav kriitikameel nägemaks, kuidas annab asju edasi arendada ja paremuse poole viia.....ma mõtlen, et jah.

Ma arvan, et liigne rahulolu viib laiskuseni ja liigne positivism tundub võlts. Kuid kusagil peitub tasakaal asjadega rahulolu - positiivsuse, rahulolematuse ning kriitika vahel. Mul on tunne, et seda tasakaalu on raske leida/saavutada, kuid kindlasti võimalik, kui seda ise piisavalt tahta ja otsida.


I believe we place our happiness in other people's hands
I believe that junk food tastes so good because it's bad for you

I believe in Karma what you give is what you get returned
I believe you can't appreciate real love until you've been burned

I believe the grass is no more greener on the other side
I believe you don't know what you've got until you say goodbye

I believe your most attractive features are your heart and soul
I believe that family is worth more than money or gold

I believe forgiveness is the key to your unhappiness

Carpe diem.

"Eilne on minevik, homme on...homset ei pruugigi olla. On vaid praegu. Ja see on kingitus. Jaga seda oluliste inimestega ja võta igast päevast maksimum! Sest see on Sinu oma!!" vain.ee nädalanõuanded.

???

Lugesin eile Peep Vainu kodulehelt nädalanõuandeid ja leidsin sealt nii mõndagi huvitavat ja põnevat. Üks parimaid mõtteid oli: "Mida sa kavatseksid teha, kui sa teaksid, et sa ei ebaõnnestu???". Ja teine, mida annab siduda eelmisega: "Head asjad juhtuvad siis, kui inimestel on julgust unistada ja suuri mõtteid mõelda.". Nende kahe lause peale kokku saab siis mõtte, et selleks, et juhtuks head asjad, tuleb suurelt mõelda, ning unustada ebaõnnestumised ning tegutseda võimalikele tagajärgedele vaatamata...ehk mitte tunda Hirmu... Hirm on vist tugevaim emotsioon, mis hoiab inimesi tagasi tegutsemast ja unistusi ellu viimast. Tegelikult ju ongi kaks varianti: Sa kas võidad Hirmu või Hirm võidab sind?? Ja see valik on Sinu ja ainult Sinu. Kõige naljakam on ainult see, et sina eksisteerid reaalselt, aga hirm on kõigest su peas välja mõeldud emotsioon. Kumb on siis tugevam: kas enda peas välja mõeldud emotsioon või Sina ise. Miskipärast on aga nii lihtne lasta kujutletaval asjal võtta kontroll Oma elu üle. Mida sa kavatseksid teha, kui sa teaksid, et sa ei ebaõnnestu???.

Mis emotsiooni ebaõnnestumine tekitab. Mul miskipärast seostuvad järgnevad kaks sõna omavahel: Hirm ja ebaõnnestumine - hirm ebaõnnestumise ees. Aga miks on hirm ebaõnnestuda??: kartus pettuda endas? kartus, et teised pettuvad sinus?? kartus haiget saada või teistele haiget teha? Kartus elujärje kehvenemise ees??? järjekordselt kõik ääretult ebamaised asjad....kuid kui paljud meie teod põhinevadki emotsioonidel ja tunnetel. Lõpmata lihtne, kui suudaks kõigele läheneda kainelt, ei tunneks hirmu ega kardaks midagi, ja siis muudkui tegutseks...või kas nii ikka oleks tore. Nii ei saaks isegi mitte enda üle uhke olla kui millegagi hakkama saad või mõne hirmu ületad ...nii kaoks ka rõõm ja naeratus, säravad silmad ja nakkav positivism.

Elu on naljakas, kas pole. Me elame täpselt sellises maailmas, nagu me seda endale peas ette kujutame. Järelikult on ühel maamunal üle u. 6,7 miljaradi erineva maailma....päris intrigeeriv või mis.

Aga, mida ma teeks, kui ma teaksin, et ei ebaõnnestu... kohe ei oskagi sellele küsimusele vastata, siiani olen üritanud ellu viia kõik plaanid, mis pähe on tulnud, aga võibolla hetkel ignoreerin plaane, mis tekitaksid hirmu ebaõnnestumise eest.....

Risk

Mis on õige ja mis on vale - kust läheb piir selle vahel, mida võib ja mida ei või. Mis hetkel sa käitud ebaõiglaselt enda või teiste vastu? Mida uskuda, millele loota? Mis hetkel inimene müüb ennast liialt odavalt maha, mis hetkel alahindab ennast või siis ülehindab teisi? Kas rahulduma peab sellega, mis on ja hoidma turvalist joont või siiski riskima?

Ma usun riskimisse - nagu vanarahvas räägib,kes ei riski see sampust ei joo...Aga millisel hetkel riskitakse juba liiga palju, mis hetkel luuakse endale illusioon millestki palju palju paremast, mida tegelikutl ei ole ja tänu sellele lastakse käest, midagi mis oli hea ja turvaline. Või on siiski see miski palju parem olemas? Nagu Gunnar Aarma on öelnud, et inimene on kõikvõimas ja võimalikkusele seab piirid ainult inimene ise. Kui ise ei usu, siis ei usu keegi teine ka. Ehk siis kui enda seest pulbitseb välja tugev tahe, soov, kindlameelsus, siis on kõik võimalik ja miski ei ole võimatu. Nagu näiteks Erki Nool - keegi ei uskunud noorena temasse, kuid siiski sai olümpiavõitjaks, tänu tema sees peituvale tugevale usule ja kindlameelsusele. Kuid nende unistuste saamiseks tuleb riskida....Mulle tundub, et inimesed riskivad liiga vähe ja kardavad liiga palju....kui kõik hea tuleks kätte riskivabalt, siis ei tohikski ju ühtegi nurinat kusagil olla ega ühtegi õnnetut - mitte rahulolevat inimest, kuid sageli siiski kohtab mitte kõigega rahulolevaid inimesi ja samas kui uurida, mida tehakse, et olukorda muuta, siis vastuseks enamjaolt on mitte midagi, sest et ei julgeta muutuda, ei julgeta seada kõrgeid sihte, puudub usk, ei julgeta proovida midagi uut. Mis sellest kui uut proovides läheb kehvasti... Siis ollakse ju ühe õppetunni ja kogemuse võrra rikkam. Ja järgmine kord läheb juba paremini....

Tegelikult ju teadmatus ja riskimine teeb elu põnevaks: saab hetkeks tunda adrenaliini voolamas ja hinge kinni hoida ja vaadata, mis saab, mis juhtub, ...kas läheb nii nagu sügaval hingepõhjas loodad....või mitte. Kas unistus täitub või saab lihtsalt ühe kogemuse võrra rikkamaks. Kahju on ainult, siis kui see nii oodatud ja soovitud asi lõpuks pole nii hea, kui algul arvati....kuid siiski, ka seda teadmist ei saa ilma proovimata ja katsetamata.

Kahetseda ei tule mitte tehtut, vaid tegemata jätmisi....