Eluteel kohtub paljude erinevate inimestega. Igal ühel on oma lugu rääkida ja oma teekond läbida. Inimene käib mööda rada, mis koosneb erinevatest käänakutest, pööretest, ristumistest teiste eluteedega.... Nendel teeristidel ilmub ellu keegi uus ning lahkub keegi vana. Tahaks uskuda, et iga eluteel kohatu õpetab midagi, et iga uus kokkupuude teeb targemaks ja tugevamaks .... Kahtlemata iga kohtumine tekitab emotsioone, erinevaid emotsioone...nii positiivseid kui negatiivseid. Mida täpsemalt kelleltki õppida või kui palju lasta kedagi oma ellu, see sõltub külastatavast. Tahaks uskuda inimese heasse tahtesse, tahaks usaldada inimhinge, tahaks uskuda lubadustesse ja kokkulepetessee, tahaks uskuda üksteise mõistmisse, tahaks uskuda, et keegi ei taha teha teisele haiget....
Kuid, mida päev edasi, mida aasta edasi, seda enam tundub, et inimesi lihtsalt ei saa usaldada ka parima tahtmise juures.Tundub justkui kedagi ei huvita, kellegi teise heaolu ja tunded, vaid oluline on oma mina, enda rahulolu ja hetkeline heaolu....tahetakse juskui saada ja mitte anda. ...võtta niikaua kui parasjagu vaja ning lahkuda kui tuju tuleb ... liigselt teise eluteekonnale jäetavale jäljele mõtlemata. Tänu sellel kogeb liialt tihti valu, seda valu, mida saab tekitada vaid isik, keda on usaldatud, keda on oma ellu kutsutud ja kellega jagatud.
Tahaks olla tundetu ning ratsionaalsest vaatevinklist tabada ära õppetund, mida need teeristil kohatud inimesed on kutsutud su ellu õpetama...Kuid alati ei oska nii näha... pigem alati ei taha näha kogemuse õppetundi.....Ja nii kogedki seda valu üha uuesti ja uuesti, lootes, et järgmisel teeristil kohatu eesmärk ei ole õpetada vaid jagada....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar