mees vs naine

Kuulasin üks hommik siin raadiot ja seal tutvustati artiklit, kus üks mees kurtis, et naised ei lase mehel olla Mees. Et naised kallavad endale ise veini, mantlit selga aidata ei või jne. Samas kurdeti veel, et naised ei ole justkui naised ka enam...üks neist käis ööklubis ja oli seal näinud 4ja seelikus naist ja a´la 400t pükstest. Naised oleks justkui kuhugi kadunud ja seoses sellega ka osad mehe funktsioonid.

Kas tänapäeva ühiskonnas on raske olla Mees? Kas mehed tahavad üldsegi Mehed olla...või on tegelikult pigem heameel, et naised võtavad osi funktsioone üle? Pole mees... ma ei tea. Jäta kommentaar...siis saan teada!!

Minu meelest, võiks naine osata olla Naine. See ei tähenda sugugi, et peaks kuduvaks kodukanaks hakkama...absoluutselt mitte. Samuti ma ei arva, et teatud toimingud peakski ainult naine teostama, tore kui toimib ikkagi tasakaal ja koostöö kahe soo vahel. Ja ma ei usu ka seda, et naine peaks olema teatud valdkondades hädapätakas ja mitte midagi oskama ega hakkama saama. Kuid naine peaks oskama olla Naine. Mida ma mõtlen selle on ongi see, et vajadusel jätaks naine ennast korra tahaplaanile ja annaks võimaluse mehel täita oma funktsioone, kuigi ta saaks sellega ise ka väga hästi hakkama. Lihtne näide on veini valamine seltskonnas - üritusel....loomulikult saab sellega igaüks hakkama, aga kas alati peab? Minu meelest on see nii ilus, kui klaasi täidab ikkagi mees - võibolla olen vanamoeline või siis romantik, kuid sellised pisiasjad on nii toredad. Samas peaks sellised pisiasjad sündima loomulikult ja sundimatult, vastasel juhul mõjub asi koomiliselt. Üle ka pakkuda ei maksa, ehk siis igalepoole pole vaja pudeliga järgi joosta või siis kõikjal uksi lahti teha.

Ma hindan naiselikkust ja samuti hindan seda kui naine oskab olla hakkaja ja iseseisev...meenub üks tuttav siinkohal, kes ei suutnud ise midagi teha...eh ja see ajas mind tõsiselt närvi...ühesõnaga ärgem langem ekstreemsusesse, kuid mõõdukas koguses on kõik hea. Moderne naine saab ise kõigega hakkama, kuid oskab vajadusel oma ego jätta tahaplaanile ja lasta säradel ka vastassugupoolel:) Kuid milline peaks siis olema moderne Mees???



Ja ma jumaldan seelikuid:-)

Oota

Kogu elu ainult oota. Oota ja Oota. Iga asja. Väiksena ootad, et suureks saad, siis et kool läbi, siis et ülikool läbi, siis et tööle, siis lõunat, siis puhkus, siis palgapäeva, siis ametikõrgendust, siis pensioni. Hommikul ootad õhtut, õhtul hommikut, esmaspäeval nädalavahetust, talvel suve, vihma ajal päikest, tormi ajal vaikust, palavaga jahedat, külmaga kuuma, vihmaga kuiva, pakasega sula. Ootad tee või kohvi jahtumist. Ootad, et lill hakkaks õitsema. Ootad, et puu hakkaks vilju kandma. Kohtumistel kokku saadavat, sünnipäeval külalisi. Ootad telefonikõnet või teadet. Ootad bussi või taksot või vastutulijat. Vastutulijana pealevõetavat. Ootad etenduse algus. Ootad reisi algust. Ootad und. Ooad luude või haavade paranemist. Ootad tähtpäeva. Ootad küsimusele vastust. Ootad unistuste täitumist. Ootad ootuste täitumist. Ühesõnaga keegi kogaeg ootab midagi või kedagi. Ja lõpuks avastad, et pidevas ootuses polegi enam midagi oodata ja samas pole kordagi märganud kui oodatav saabus, sest et selle summutas uus ootus...

21 päeva

Teate kui hea on trenni teha. Eile ma otsustasin, et hakkan regulaarselt ujumas käima puht tervislikel eesmärkidel. Täna sai otsus ka vastu võetud ehk siis võtsime kätte ja läksime ujuma, sest et kui kohe ei tegutse on teada, et plaani teostamine jääb kuskile määramata kaugusse. Ja ma pean mainima, et nüüd on jube mõnus olla..kuidagi palju rohkem energiat ning rahulolu eesmärgi täitumise üle. Vähemasti algus on tehtud, eks näis, mis saab regulaarsuset, teada ju on et 21 päeva läheb, et üks uus harjumus juurduks, kuid annan endast parima, et eesmärki täita. Siinkohal soovitan sul võtta välja kapinurgast trenniriided ja hüpata lähimasse tervisekeskusse energiat ja jõudu ammutama :-)

Mees

Täna hakkasin mõtlema Naiste ja Meeste peale...peas sündinud arutluskäigu lõpuks jõudsin teemani, et milline oleks üks hea mees. Mees kellele mõeldes tuleks naeratus näole, mees kellega koos tahaks veeta kogu maapealse aja.... Mõtteid natuke sobrades ja korrastades jõudsin järgmise tulemuseni:

Mees on:
Keegi, kes on parajalt ratsionaalne kuid piisavalt emotsionaalne...tugev ja natuke õrn. Keegi, kelle peale saab loota ja keda võib usaldada. Kellega koos tead, et ükski elu ette seatud takistus pole liiga kõrge, et seda ületada...Keegi, kelle kõrval võib tunda ennast haavatava ja nõrgemana. Keegi, kes on teotahteline ja kõrge saavutusvajandusega. Keegi, kes on hea eeskuju oma lastele, keegi kes väärtustab sooje suhteid ja perekonda. Keegi, kellega saab koos naerda; maailma asjade üle arutada ning südant valutada. Kellega on sama hea vaikida kui rääkida, kellega koos ei tunne ennast kunagi üksi. Keegi, kelle jaoks on tema Naine maailma parim ja ta ei pea paljuks seda ka viimasele avaldada. Keegi, kes inspireerib ja innustab. Keegi, kes oskab tunda rõõmu ja hinnata pisiasju. Keegi, kellega koos sünnib sünergia. Inimene, kes märkab enda ümber ka teisi....Elan illusioonide maal.

Teekonda nautides

Kohati on inimesed on rahulolematud. Ühestküljest ma mõtlen on see hea, sest et see tunne hoiab liikvel ja annab inspiratsiooni tulevikuks. Teisestküljest, miks ei võiks nautida seda päeva, seda ühte päeva, mis on sulle antud; nautida seda päeva inimestega, kes on su ümber; tegemistega, mida sa iga päev teed - nautida teekonda; nautida teekonda, mille lõppu sa ei tea ega seda, mis ajahetkel teekond otsa saab.

Kas maailm oleks ilusam, kui oskaks iga päev nautida just seda, kuhu elumerelained on sind kandnud ning selle nautimise juures, siiski säilitada piisav kriitikameel nägemaks, kuidas annab asju edasi arendada ja paremuse poole viia.....ma mõtlen, et jah.

Ma arvan, et liigne rahulolu viib laiskuseni ja liigne positivism tundub võlts. Kuid kusagil peitub tasakaal asjadega rahulolu - positiivsuse, rahulolematuse ning kriitika vahel. Mul on tunne, et seda tasakaalu on raske leida/saavutada, kuid kindlasti võimalik, kui seda ise piisavalt tahta ja otsida.


I believe we place our happiness in other people's hands
I believe that junk food tastes so good because it's bad for you

I believe in Karma what you give is what you get returned
I believe you can't appreciate real love until you've been burned

I believe the grass is no more greener on the other side
I believe you don't know what you've got until you say goodbye

I believe your most attractive features are your heart and soul
I believe that family is worth more than money or gold

I believe forgiveness is the key to your unhappiness

Carpe diem.

"Eilne on minevik, homme on...homset ei pruugigi olla. On vaid praegu. Ja see on kingitus. Jaga seda oluliste inimestega ja võta igast päevast maksimum! Sest see on Sinu oma!!" vain.ee nädalanõuanded.

???

Lugesin eile Peep Vainu kodulehelt nädalanõuandeid ja leidsin sealt nii mõndagi huvitavat ja põnevat. Üks parimaid mõtteid oli: "Mida sa kavatseksid teha, kui sa teaksid, et sa ei ebaõnnestu???". Ja teine, mida annab siduda eelmisega: "Head asjad juhtuvad siis, kui inimestel on julgust unistada ja suuri mõtteid mõelda.". Nende kahe lause peale kokku saab siis mõtte, et selleks, et juhtuks head asjad, tuleb suurelt mõelda, ning unustada ebaõnnestumised ning tegutseda võimalikele tagajärgedele vaatamata...ehk mitte tunda Hirmu... Hirm on vist tugevaim emotsioon, mis hoiab inimesi tagasi tegutsemast ja unistusi ellu viimast. Tegelikult ju ongi kaks varianti: Sa kas võidad Hirmu või Hirm võidab sind?? Ja see valik on Sinu ja ainult Sinu. Kõige naljakam on ainult see, et sina eksisteerid reaalselt, aga hirm on kõigest su peas välja mõeldud emotsioon. Kumb on siis tugevam: kas enda peas välja mõeldud emotsioon või Sina ise. Miskipärast on aga nii lihtne lasta kujutletaval asjal võtta kontroll Oma elu üle. Mida sa kavatseksid teha, kui sa teaksid, et sa ei ebaõnnestu???.

Mis emotsiooni ebaõnnestumine tekitab. Mul miskipärast seostuvad järgnevad kaks sõna omavahel: Hirm ja ebaõnnestumine - hirm ebaõnnestumise ees. Aga miks on hirm ebaõnnestuda??: kartus pettuda endas? kartus, et teised pettuvad sinus?? kartus haiget saada või teistele haiget teha? Kartus elujärje kehvenemise ees??? järjekordselt kõik ääretult ebamaised asjad....kuid kui paljud meie teod põhinevadki emotsioonidel ja tunnetel. Lõpmata lihtne, kui suudaks kõigele läheneda kainelt, ei tunneks hirmu ega kardaks midagi, ja siis muudkui tegutseks...või kas nii ikka oleks tore. Nii ei saaks isegi mitte enda üle uhke olla kui millegagi hakkama saad või mõne hirmu ületad ...nii kaoks ka rõõm ja naeratus, säravad silmad ja nakkav positivism.

Elu on naljakas, kas pole. Me elame täpselt sellises maailmas, nagu me seda endale peas ette kujutame. Järelikult on ühel maamunal üle u. 6,7 miljaradi erineva maailma....päris intrigeeriv või mis.

Aga, mida ma teeks, kui ma teaksin, et ei ebaõnnestu... kohe ei oskagi sellele küsimusele vastata, siiani olen üritanud ellu viia kõik plaanid, mis pähe on tulnud, aga võibolla hetkel ignoreerin plaane, mis tekitaksid hirmu ebaõnnestumise eest.....

Risk

Mis on õige ja mis on vale - kust läheb piir selle vahel, mida võib ja mida ei või. Mis hetkel sa käitud ebaõiglaselt enda või teiste vastu? Mida uskuda, millele loota? Mis hetkel inimene müüb ennast liialt odavalt maha, mis hetkel alahindab ennast või siis ülehindab teisi? Kas rahulduma peab sellega, mis on ja hoidma turvalist joont või siiski riskima?

Ma usun riskimisse - nagu vanarahvas räägib,kes ei riski see sampust ei joo...Aga millisel hetkel riskitakse juba liiga palju, mis hetkel luuakse endale illusioon millestki palju palju paremast, mida tegelikutl ei ole ja tänu sellele lastakse käest, midagi mis oli hea ja turvaline. Või on siiski see miski palju parem olemas? Nagu Gunnar Aarma on öelnud, et inimene on kõikvõimas ja võimalikkusele seab piirid ainult inimene ise. Kui ise ei usu, siis ei usu keegi teine ka. Ehk siis kui enda seest pulbitseb välja tugev tahe, soov, kindlameelsus, siis on kõik võimalik ja miski ei ole võimatu. Nagu näiteks Erki Nool - keegi ei uskunud noorena temasse, kuid siiski sai olümpiavõitjaks, tänu tema sees peituvale tugevale usule ja kindlameelsusele. Kuid nende unistuste saamiseks tuleb riskida....Mulle tundub, et inimesed riskivad liiga vähe ja kardavad liiga palju....kui kõik hea tuleks kätte riskivabalt, siis ei tohikski ju ühtegi nurinat kusagil olla ega ühtegi õnnetut - mitte rahulolevat inimest, kuid sageli siiski kohtab mitte kõigega rahulolevaid inimesi ja samas kui uurida, mida tehakse, et olukorda muuta, siis vastuseks enamjaolt on mitte midagi, sest et ei julgeta muutuda, ei julgeta seada kõrgeid sihte, puudub usk, ei julgeta proovida midagi uut. Mis sellest kui uut proovides läheb kehvasti... Siis ollakse ju ühe õppetunni ja kogemuse võrra rikkam. Ja järgmine kord läheb juba paremini....

Tegelikult ju teadmatus ja riskimine teeb elu põnevaks: saab hetkeks tunda adrenaliini voolamas ja hinge kinni hoida ja vaadata, mis saab, mis juhtub, ...kas läheb nii nagu sügaval hingepõhjas loodad....või mitte. Kas unistus täitub või saab lihtsalt ühe kogemuse võrra rikkamaks. Kahju on ainult, siis kui see nii oodatud ja soovitud asi lõpuks pole nii hea, kui algul arvati....kuid siiski, ka seda teadmist ei saa ilma proovimata ja katsetamata.

Kahetseda ei tule mitte tehtut, vaid tegemata jätmisi....