pühapäev, 10. veebruar 2008

mõttejõud

Hiljuti juhtusin nägema huvitavat filmi, küll kahjuks ainult filmilõppu, mõttejõust. "Saladus" oli selle nimi. Esialgu tundus, et see film oleks justkui mingi ajupesu, vaevalt et kõik, kes seda näevad, suudavad välja pakutud teooriat uskuda või selles mingit mõtet leida. Idee mille film välja pakkus, on see, et kõik, mis siin elus sinuga juhtub on sul endal oma ellu kutsutud ehk kõik toimub mõttejõu mõjul. See kuhu sa oma energia ehk mõtte suunad, see ka sinuga juhtub. Ääretult intrigeeriv teooria, millele oleks tuhat vastulauset....ja mitmeid konflikte teiste teooritega(ntx karma, saatus jne).


Loomulkult ei tohi sellise mõtte/teooria juures unustada üldkehtivaid reegleid ja seadusi - mõttejõu abil lennata ei ole võimalik ja kiviga klaasi visates läheb viimane katki või siis suverehvidega jääl püsimine on ikkagi keeruline. Kuid suuremad asjad ja elu üldine kulg on su enda mõjutada ja teha. Kõik räägivad ju sisetundest - kõik, ma usun, on seda kogenud -kuid kas sisetunne tegelikult ei olegi lihtsalt see hetk, kus sa midagi tahad ja sellisel juhul suunad oma energia tahetava objekti suunas ja siis need saavad teoks ja oled rahul ka veel.


Mõttejõust on rääkinud ka Gunnar Aarma, kes rõhutas, et inimene on kõikvõimas ja piirid seab ainult inimene ise...kõik millesse sa usud, kõik on võimalik saavutada. Ja on öeldud:"Kas sa usud, et sa suudad või usud, et ei suuda, mõlemal juhul on sul õigus." (kahjuks ei mäleta autorit) Kui ma esimest korda, seda lugesin, siis sain isegi natuke pahaseks...et mismõttes mõlemal juhul on õigus. Kuid tegelikult on see tõsi. Kui sa usud südamest, et saad millegagi hakkama või saavutad midagi, siis nii see ka juhtub. Või kui sa mõtled, et mis nüüd mina, ma nagunii hakkama ei saa sellega jne, siis jällegi läheb nii. Usk ja mõttejõud on ääretult olulised. Kas keegi on kunagi näinud inimest, kes ei usu, et ta millegagi hakkama saab ja siis järsku saavutab midagi erakordset endiselt uskudes, et see pole võimalik? Mina ei ole. Inimesed, kes midagi ikkagi teevad usuvad sellesse, mis nad teevad, usuvad enadasse. Siin loomulikult tuleb teha vahet ka selles, kas inimene ei usu, lihtsalt sellepärast, et see tunduks liiga hea et olla tõsi või ei usu sellepärast, et ta meelest ei ole see võimalik. Kahte moodi saab seda näha.


Kui midagi ei saavuta antud hetkel, siis järelikult inimene lihtsalt ei tahtnud seda piisavalt...kohati tundub suht õel nii mõelda, kuid selle teooria kohasel tuleb nii välja. Kuid onju nii, et sageli tulevad Oleksid kõnemaneeri, kuid reaalselt midagi ei tehta-muudeta, ja siis ei saagi ju midagi juhtuda. Oleksi energia on liialt nõrk, et panna asju liikuma, on vaja kindlat kõnemaneeri ja kindlaid eesmärke. Ega ilma asjata ei räägita, et eesmärgid ja soovid tuleb kirja panna ja neid pidevalt üle lugeda ja endale meenutada. Inimesed kes eesmärgid kirja panevad, neil lähevad asjad 95% rohkem täide kui nendel, kes lihtsalt mõtteid mõlgutavad. Sellepeale tasub mõelda, kui on soovi midagi nö saavutada/saada.

Ma olen neid lauseid ja mõtteid ka varem endale teadvustanud, kuid ma ei ole neid niii väga uskunud...kuid nüüd tagantjärgi mõeldes, olen tegelikult mitmelgi korral oma tahtmiste, soovide ja uskumiste nö ohvriks langenud. Mida enam ma mõtlen positiivse meelestatuse, soovide ja mõttejõu peale, seda loogilisem ja loomulikum see näib. Selleks ainult, et seda teooriat rakendada, peab teadma, mida tahta. Kui ei tea kuhu minna, siis ei saa ka sinna ju jõuda..loogiline eks?!

neljapäev, 7. veebruar 2008

Loodus on sassis

...seda on vist küll juba igaüks märganud, kuid täna hommikul tegin selle avastuse järjekordselt. Nimelt hommikul ärkasin ja kuna kardinad olid ees, siis õue ei näinud, vaid ainult kuulsin kevadlindude laulu. See ei olnud mõni üksiklind, kes oleks justkui siia Eestimaa talve ära eksinud, vaid neid oli mitu ja hommikune laul on kestnud juba vähemalt nädala. Kui ma aga õue läksin ootas mind üllatus... lund sadas ja sajab siiani. Ma ei ole küll loodusteadlane, kuid kas ei peaks olema nii, et kui linnud laulavad juba, siis nagu lund ei peaks sadama...ja kas nad ei laula üldse mitte liiga vara?
Kuid siiski jah, eile mul õnnestus juba korraks seda salapärast kevadelõhna nuusutada, niihea oli...selline mõnus äratundmise rõõm. Austraalias olles tundsin ma sellest kõige rohkem puudust. Üldse kui kusagil kaugel mitu kuud ära olla, siis oskab märgata asju, mis on meil siin hallis ja kohati masendavas Eestis tunduvad iseenesest mõistetavad ja märkamatud - nagu näiteks värske õhu lõhn pärast suvist vihmasadu või siis kevade lõhn, mis tekib kui esimesed rohulibled oma nina mullast välja pistavad ja okstele pungad ilmuvad ....või siis pikad valged suveõhtud ning soojad ööd.....hing igatseb kevadet.....