...seda on vist küll juba igaüks märganud, kuid täna hommikul tegin selle avastuse järjekordselt. Nimelt hommikul ärkasin ja kuna kardinad olid ees, siis õue ei näinud, vaid ainult kuulsin kevadlindude laulu. See ei olnud mõni üksiklind, kes oleks justkui siia Eestimaa talve ära eksinud, vaid neid oli mitu ja hommikune laul on kestnud juba vähemalt nädala. Kui ma aga õue läksin ootas mind üllatus... lund sadas ja sajab siiani. Ma ei ole küll loodusteadlane, kuid kas ei peaks olema nii, et kui linnud laulavad juba, siis nagu lund ei peaks sadama...ja kas nad ei laula üldse mitte liiga vara?
Kuid siiski jah, eile mul õnnestus juba korraks seda salapärast kevadelõhna nuusutada, niihea oli...selline mõnus äratundmise rõõm. Austraalias olles tundsin ma sellest kõige rohkem puudust. Üldse kui kusagil kaugel mitu kuud ära olla, siis oskab märgata asju, mis on meil siin hallis ja kohati masendavas Eestis tunduvad iseenesest mõistetavad ja märkamatud - nagu näiteks värske õhu lõhn pärast suvist vihmasadu või siis kevade lõhn, mis tekib kui esimesed rohulibled oma nina mullast välja pistavad ja okstele pungad ilmuvad ....või siis pikad valged suveõhtud ning soojad ööd.....hing igatseb kevadet.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar