Elu on valikute kunst

Mõtle kui lihtne oleks, kui ei peaks mitte ainsamatki otsust tegema. Oleks nii lihtne, kui ei peaks vastutust enda kandma võtma ja saaks kõiges möödaminekutes süüdistada kedagi teist. "Mina pole süüdi...valikut ju polnud". Kas siiski oleks lihtne? Kas siis mitte ei tule etendada endas justkui marionettnukku, kes käitub kellegi teise soovide järgi ja isiklik tahe, soov jääb tagaplaanile, rääkimata taanduvast kriitika- ja mõtlemisvõimest. Kas mitte erinevate otsuste langetamine ei õpeta meid asju erinevate nurkade alt nägema, olukordi analüüsima, järeldusi tegema ja vastutusjulgust kandma. Kui ei peaks tegema valikuid, siis oleks kõik justkui ühtenägu. Võimalus otsustada suunab iga inimese elu oma radadele, ning alles keskeakriisis hakatakse mõtlema, kas minu valitud tee oli kõik see õigem, aga seda ei saa kunagi teada, sest et "mis siis kui" ja "olekseid" ei ole olemas. Mitte kunagi ei ole seda võimalust, et rändaks ajas tagasi, teeks teise otsuse ja vaataks, kuidas oleks asjad läinud. Seepärast ongi oluline, kohe mõelda ja üritada endas leida selgeltnägijavõime, et olukordi ja otsuse mõjuala ennustada. Tegelikult peaks igat otsust nautima, see annab tunde, et oled elus ja tunde, et kontrollid oma elu. ..
Aga mis puutub minusse, siis ma olen otsustusõimetuse supernäidis, kohati ei suuda isegi otsustada, mis jäätist ma tahan või kas ma üldse seda tahan:P Samas jääb kohati tunne, et kui otsustada ei suuda, siis see asi on vale või seda polegi vaja. Meenub kui ma omale vanaema poolset lõpukingitust (käevõru-ketti) otsisin. Ei meeldinud üks ega teine ja kui ma oma praeguse keti käele panin, siis käis justkui nõks seest läbi, et see on see õige. Tegelikult on vist see sisehääl kusagil sügaval olemas, mis aitab...oskaks teda ainult igakord kuulata ja usaldada.....

:)

Usu ja sa võidad. Ole järjekindel ja sa saavutad edu. Naerata ja sulle naeratatakse vastu. Igale mõõnale järgneb tõus ja tõusule mõõn, see on paratamatu...

Sügisball

Sügisballist jäi kõlama sõnum, et inimese suurim soov on olla õnnelik. Selle tunde saavutamiseks ollakse valmis paljuks - isegi suhete tragikomöödia lavastaja tapmiseks, lootuses et see tapab tema elus paikneva tragikomöödia. Kuid siiski, milline oleks lihtsaim viis teha ennast ja teisi õnnelikuks? Lugesin just raamatut "Kui täis on sinu tass" - lihtne lugemine, ameerikalikult naiivne, samas point oli hea. Kui tahad olla ise õnnelik ja samuti soovid olla ümbritsetud rõõmsatest tegelastest, siis piisab sellest kui pöörata teistele positiivset tähelepanu ning rõhutada asju, mis on hästi ja milles ollakse edukas. Piisab kui tunnustada teiste edusamme, meelde tuletada, et nad on kallid, aidata kui keegi abi vajab, teha ootamatuid kingitusi, lihtsalt tänada abi eest - pisikesed, tükki mitte küljest võtvad teod. Ja need pisiasjad loovad positiivse õhkkonna (ehk siis täidavad tassi) nii enda kui ka teiste hinges.
Kuid ka siinse teooria juures ei saa me läbi matemaatikata! Positiivsete negatiivsete asjade suhtarv peaks jääma 5:1, liigne positiivsus ei pidanud ka hea olema. Suundugem nüüd siis tasse täitma ja ärgem unustagem sealjuures kalkuleerida:P.... :)