Mõtle kui lihtne oleks, kui ei peaks mitte ainsamatki otsust tegema. Oleks nii lihtne, kui ei peaks vastutust enda kandma võtma ja saaks kõiges möödaminekutes süüdistada kedagi teist. "Mina pole süüdi...valikut ju polnud". Kas siiski oleks lihtne? Kas siis mitte ei tule etendada endas justkui marionettnukku, kes käitub kellegi teise soovide järgi ja isiklik tahe, soov jääb tagaplaanile, rääkimata taanduvast kriitika- ja mõtlemisvõimest. Kas mitte erinevate otsuste langetamine ei õpeta meid asju erinevate nurkade alt nägema, olukordi analüüsima, järeldusi tegema ja vastutusjulgust kandma. Kui ei peaks tegema valikuid, siis oleks kõik justkui ühtenägu. Võimalus otsustada suunab iga inimese elu oma radadele, ning alles keskeakriisis hakatakse mõtlema, kas minu valitud tee oli kõik see õigem, aga seda ei saa kunagi teada, sest et "mis siis kui" ja "olekseid" ei ole olemas. Mitte kunagi ei ole seda võimalust, et rändaks ajas tagasi, teeks teise otsuse ja vaataks, kuidas oleks asjad läinud. Seepärast ongi oluline, kohe mõelda ja üritada endas leida selgeltnägijavõime, et olukordi ja otsuse mõjuala ennustada. Tegelikult peaks igat otsust nautima, see annab tunde, et oled elus ja tunde, et kontrollid oma elu. ..
Aga mis puutub minusse, siis ma olen otsustusõimetuse supernäidis, kohati ei suuda isegi otsustada, mis jäätist ma tahan või kas ma üldse seda tahan:P Samas jääb kohati tunne, et kui otsustada ei suuda, siis see asi on vale või seda polegi vaja. Meenub kui ma omale vanaema poolset lõpukingitust (käevõru-ketti) otsisin. Ei meeldinud üks ega teine ja kui ma oma praeguse keti käele panin, siis käis justkui nõks seest läbi, et see on see õige. Tegelikult on vist see sisehääl kusagil sügaval olemas, mis aitab...oskaks teda ainult igakord kuulata ja usaldada.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar