Jaanike

Nüüdseks on siis selle aasta jaan jälle peetud. Ma arvan, et inimene, kes tuli välja mõttega ka 23. juuni vabaks päevaks kuulutada, on auhinda väärt. Lihtsalt nii mõnus kui on paar päeva rohkem kui tavaliselt aega, et unustada igapäevaelu ning sukelduda puhkusesse ja puhkamisse. Järgmised pikad pühad saabuvad kuskil poole aasta pärast. Ei veel ei oota neid. Jaani juures on ainult ühest asjast kahju, kahju sellest, et ööd hakkavad pimedamaks muutuma ja valgus kaob tasapisi, et siis poole aasta pärast jälle saabuma hakata. Tundub, et elu seisnebki pidevas muutumises ja liikumises ühest vormist teise.

Iga uus sündmus on erinev nagu iga jaan on erinev. Ei ole olemas kahte identset olukorda, sündmust, situatsiooni, isegi mitte inimest (ka identsed kaksikud on erinevad). Iga olukorraga kogeb midagi. Seoses sellega tekivad erinevad kogemused ja mälestused. Kogetu ei kao kuhugi, vaid on inimesega terve elu (kui just mälu alt ei vea). Vanade kogemuste põhjal langetatakse uusi otsuseid, sellepärast ongi lastel vanemaid vaja, et neil veel ei ole kogemusepagasit, mille põhjal olukordi hinnata. Idee poolest peaks kogemused mõjuma positiivselt, meid targemaks tegema….Kuid alati see nii ei ole. Sageli kantakse ühte kogemust teisele üle, ilma et need tegelikult oleks omavahel seotud. Nii juhtubki tihti, et seistakse silmitsi olukorraga, millele on eelnevalt üle kantud ajaloo kogemused ja tänu sellele puudub objektiivne hinnang uuele olukorrale. Pigem arvatakse, et kõik on ühesugune- korduv. Vahest isegi oodatakse, et eelmine kogemus korduks uues situatsioonis. Kahjuks või õnneks on iga situatsioon erinev, iga inimene on erinev, kogemuste põhjal ei ole võimalik teha ühte konstantset järeldust ja oletust, mida tulevikus kasutada. Näiteks on kindlalt teada, et tikuga saab lõket süüdata . Kuid kui tikk või lõke on niiske, siis ei pruugi väide paika pidada. Kõigepealt peaks tutvuma olukorraga ja alles siis tegema otsuse kas, mis ja kuidas.

Hea, kui suudaks igale uuele olukorrale läheneda tabula rasa põhimõttel, ning mitte kaasas kanda ajalugu, vaid näha iga olukorra unikaalsust ja uudsust. Iga kogemus peaks õpetama midagi, kuid kui õpilane on kehv, siis seda ei juhtu, ja nii korratakse eelnevat üha uuesti ja uuesti….kuni lõpuks puupea ka selgeks saab kui saab.

Iga kogemuse puhul peaks vaatama, mida on sellest õppida, õppetunni talletama ning ülejäänu minema viskama, et siis järgmine kord suudaks olla targem, kuid samas mitte lastes ajalool uue olukorra toimimist mõjutada...